Vilma Candles

← Blogi

Rasvast mesilasvahani ja kunstini: Euroopa küünla lugu

Küünlad üle maailma, 1. osa

Täna süütame küünla meeleolu pärast. Suurema osa Euroopa ajaloost oli küünal lihtsalt ainus viis pärast päikeseloojangut edasi töötada – ja hea küünal oli luksus.

Rasv kodule, mesilasvaha kirikule: küünlad keskajal.
Rasv kodule, mesilasvaha kirikule: küünlad keskajal.

Roomlaste algus

Roomlased olid Euroopas ühed esimesed, kes valmistasid päris küünlaid: keerutatud kiududest tahti kasteti ikka ja jälle sulatatud rasva, kuni tekkis paks kiht. Enamik küünlaid tehti rasvast ehk loomarasvast. See oli odav, kuid suitses, haises ja tilkus. Oli ka mesilasvahast küünlaid, kuid need olid kallid ja mõeldud peamiselt rikastele ja templitele.

Keskaeg: vaha kirikule, rasv kodule

Kui Rooma riik langes, jäi Põhja-Euroopas lampide jaoks oliiviõlist puudu ja küünlad muutusid veelgi tähtsamaks. Mesilasvaha põles puhtalt ja lõhnas magusalt, nii et see läks kirikutesse ja kloostritesse. Tavalised kodud elasid suitseva rasvaga.

Küünlavalamisest sai päris amet. Prantsusmaal on küünlameistrite tsunft mainitud alates 1061. aastast. Londonis oli kaks eraldi gildi, rasvaküünalde ja vahaküünalde meistrid; viimased said kuningliku privileegi 1484. aastal – märk sellest, kui erinevad need kaks maailma olid. Umbes 15. sajandil ilmusid Pariisis esimesed küünlavormid ja küünlaid ei pidanud enam kiht kihi haaval kastma.

18. ja 19. sajand: tuleb teadus

Vaalapüügiga tuli spermatseet – kašelotist saadud kõva vaha, mis põles eredalt ja ühtlaselt. 1825. aastal patenteerisid Prantsuse keemikud Michel Eugène Chevreul ja Joseph-Louis Gay-Lussac steariini, kõva ja puhtalt põleva rasvast valmistatud materjali. 1834. aastal patenteeris Joseph Morgan Manchesteris masina, mis tegi umbes 1500 küünalt tunnis, ja 1850. aastatest tuli naftast ja põlevkivist parafiin. Äkki olid head küünlad kõigile taskukohased.

Elektripirn – ja uus elu

Siis tulid petrooleumilamp ja 1879. aastast elektripirn. Valguse jaoks polnud küünlaid enam vaja. Kuid need ei kadunud. Need kolisid pidulauale, aknalauale, advendipärjale ja kirikusse. 20. sajandil muutusid küünlad kaunistuseks, uute kujude ja värvidega, ning 1990. aastatel hakkasid meistrid huvi tundma taimsete vahade, näiteks soja vastu.

Uusim peatükk

Siit algab meie enda lugu. Oma töökojas Riias valame sojavaha oma vormidesse ja viimistleme iga küünla käsitsi. Meie küünaldel on inglid, loomad, metsad ja näod – väikesed skulptuurid, mida võib hoida kaunistusena või süüdata vaiksel õhtul. Kahe tuhande aasta järel pole küünal enam ainult valgus. See võib olla kunst.

Järgmisel nädalal: advendipärg, püha Lucia ja hygge – kuidas Saksamaa ja Põhjamaad tegid küünlad talve osaks.

Allikad: History of candle making – Wikipedia; History of candles – National Candle Association.